Minu käest on tihti küsitud, et kuidas lugeda ID-kaardi kiibilt (kus sees on aga ainult vahendid digitaalseks isikutuvastuseks ja allkirjastamiseks) kaardil olevat pilti. Küllap on ID-kaardi puhul pilti ja kiipi koos nähes lihtsam tekkima valearvamus, et see pilt ka sellelt va kiibilt loetav on. Erinevalt ID-kaardist ei ole passi sees olev kiip silmaga nähtav ja ei saa ka selle nähtamatu kiibi abiga internetipanka logida. Küll aga on selle peidus oleva kiibi sees olemas ilus värviline pilt passiomanikust.

Järgneva retseptiga saab kodustes tingimustes selles ise veenduda.

Vaja läheb:

• 1 Linuxiga x86 arvuti (Ubuntu 8.10)
• 1 ACR122 RFID lugeja (osta näiteks siit)
• java6, pcscd, ccid tarkvara (sudo apt-get install sun-java6-bin pcscd libccid)
• 1 biomeetriline pass

Kuidas valmistada:

1. Tiri endale JMRTD (Java MachineReadableTravelDocument) tarkvara aadressilt jmrtd.org (vali platform independent JAR file: jmrtd_installer.jar)
2. Paigalda JMRTD: java -jar Desktop/jmrtd_installer.jar
3. Käivita JMRTD: ~/JMRTD/jmrtd.sh
4. Vali “Add” ja sisesta enda passi number, enda sünnikuupäev ja passi kehtivuse aeg (see on Basic Access Control ehk BAC):
   
5. Aseta enda pass lugejale ja oota kümmekond sekundit. Passist loetakse kõik andmed, sealhulgas pilt:
   

• RFID kasutusvõimaluste analüüs ning soovitused eesti ID-kaardi
  täiendamise kontekstis (via Tanel Tammet)
• KOMISJONI OTSUS,
  millega nähakse ette liikmesriikides väljaantavate passide ja reisidokumentide
  turvaelementide ja biomeetria standardeid käsitlevad tehnilised kirjeldused
  

EDIT 10.08.2009: Lisatud viide BAC-ile ja mig.ee uudisele.

Kas Eestit viib edasi *välismaiste* “autorite” “kaitsmise” nimel väljamaale tilkuv raha aukliku Windowsi ja kraaksuva Britney Spearsi eest? Meie majandust? Pikas perspektiivis? Tarkvara sektoris?

MIKS vilistavad mõned suuremad (aga nähtavasti arukamad) riigid farmaatsiatööstuse patentidele ja loovad vajalike ravimite odavaid koopiaid? Sest see on inimeste huvides. Riigi huvides. Riik – see on inimesed.

Eesti peaks enda innovaatilisema tuleviku väljavaadet tarkvara sektoris otsima hoopiski avatud lähtekoodiga vabast tarkvarast:

Weber leiab, et põhiline vaba tarkvara levikut soodustav tegur on “jagatud innovatsioon� mis võimaldab tarkvaraarendajatel keskenduda just neid huvitavatele nüanssidele, kasutades vabalt oma töö aluseks olevaid või sellega haakuvad teiste arendajate töid.

Selline lähenemine on palju produktiivsem traditsioonilisest tarkvaraarendusmudelist, mis põhineb suletud lähtekoodil ja autoriõigustel.

Weber väidab, et majanduslikust seisukohast ei ole vaba tarkvara edu erand vaid pigem reegel. Majanduse arengu kiirus on tihedalt seotud tarkvara arengu kiirusega. Tarkvaral põhineb peaaegu iga tööstusharu. Andes neile vabalt kasutatava ja tasuta tarkvara, kiirendaksime majanduse arengut. Loomulikult vajavad ka vaba tarkvara projektid finantseerimist, aga eeltoodu põhjal võiks see vähemalt osaliselt olla riigi poolt. Vaba tarkvara arengu kiirus võib tuua uue tööstusrevolutsiooni taolise hüppe majanduses.

(allikas)

Natuke maalähedasema probleemi “autoriõiguste” ja terve mõistuse osas leiab Telleri juurest. Nagu selgub KaPo aastaraamatu juhtumist, tuleb avalikkusele suunatud teose puhul pingsalt järgida autoriõiguseid [?].

Mis on sel KAPO juhtumil pistmist avatud lähtekoodiga?

Sest meie riigi turvalisus on nagu suletud koodiga tarkvara ja “turvalisus läbi eitamise ja sogamise” (security through obscurity). Ehk siis “Ei kommentaari” ja vabanduseks toome autoriõigused või muu parasjagu sobiva “vabanduse” nagu välismaistes sarnastes organisatsioonides kombeks (FSB, CIA jne).

Ei tahaks vanas asjas surkida. AGA. Minu (ja ka paljude teiste kaaskodanike) silmis viimasel ajal kõrgel olnud korrakaitsejõudude üldine maine kukkus ühe organi (ja KAPO peaks olema eliit?) suhtumisega kolinal korraks NULLI.

Kui Savisaarest ja tema mainest on mul ja paljudel teistel sügavalt suva siis Eesti riigi mainest kodanike silmis (mida KAPO samuti kujundab) mitte.