Minu käest on tihti küsitud, et kuidas lugeda ID-kaardi kiibilt (kus sees on aga ainult vahendid digitaalseks isikutuvastuseks ja allkirjastamiseks) kaardil olevat pilti. Küllap on ID-kaardi puhul pilti ja kiipi koos nähes lihtsam tekkima valearvamus, et see pilt ka sellelt va kiibilt loetav on. Erinevalt ID-kaardist ei ole passi sees olev kiip silmaga nähtav ja ei saa ka selle nähtamatu kiibi abiga internetipanka logida. Küll aga on selle peidus oleva kiibi sees olemas ilus värviline pilt passiomanikust.

Järgneva retseptiga saab kodustes tingimustes selles ise veenduda.

Vaja läheb:

• 1 Linuxiga x86 arvuti (Ubuntu 8.10)
• 1 ACR122 RFID lugeja (osta näiteks siit)
• java6, pcscd, ccid tarkvara (sudo apt-get install sun-java6-bin pcscd libccid)
• 1 biomeetriline pass

Kuidas valmistada:

1. Tiri endale JMRTD (Java MachineReadableTravelDocument) tarkvara aadressilt jmrtd.org (vali platform independent JAR file: jmrtd_installer.jar)
2. Paigalda JMRTD: java -jar Desktop/jmrtd_installer.jar
3. Käivita JMRTD: ~/JMRTD/jmrtd.sh
4. Vali “Add” ja sisesta enda passi number, enda sünnikuupäev ja passi kehtivuse aeg (see on Basic Access Control ehk BAC):
   
5. Aseta enda pass lugejale ja oota kümmekond sekundit. Passist loetakse kõik andmed, sealhulgas pilt:
   

• RFID kasutusvõimaluste analüüs ning soovitused eesti ID-kaardi
  täiendamise kontekstis (via Tanel Tammet)
• KOMISJONI OTSUS,
  millega nähakse ette liikmesriikides väljaantavate passide ja reisidokumentide
  turvaelementide ja biomeetria standardeid käsitlevad tehnilised kirjeldused
  

EDIT 10.08.2009: Lisatud viide BAC-ile ja mig.ee uudisele.

Kokkupuude (ja huvi nende vastu) online 3D maailmadega oli mul esmakordselt aastal 2000 kui vennasrahva ungarlaste juures Budapestis 3D lahendusi tegevas firmas adminnina töötades Superscape maailmadega kokku puutusin. Seega kasutaja Second Life keskkonnas sai tehtud juba siis, kui see teine maailm esmakordselt slashdoti uudisteläve ületas ja maci tarkvara tirida sai. Aga kuna aeglane maailm mingit särasilmsust minus ei tekitanud ja virtuaalsed kumminaised ammugi huvi ei paku, sai ka see tarkvara arvutist varsti kustutet.

Tirisin siis uuesti Second Life tarkvara, meenutasin enda kasutajanime ja parooli, panin otsingusse ‘estonia’ ja …

Ja mis siis on meie e-riigi e-saatkonnas?

Nagu näha, siis kaks lääbakil tukkuvat ametnikku(?)! Kolistasin natuke veel ringi ja jõudsin järeldusele, et see va e-saatkond ei paku mulle suurt mitte midagi. Ka teisi külastajaid-huvilisi ei paistnud. Küsisin igaks juhuks ka ühe vana ungari sõbra käest, kes 3D maailmade temaatikast midagi arvata oskab, et mis arvad sellisest asjast? Ovatsioonide asemel tagasihoidlik “no ka nii võib…”

Kuna ma Second Life suhtlusportaalis olevast e-riigi inkarnatsioonist suurt erutust ei saanud, aga see tuletas mulle meelde meie e-riigi olemuse (või olematuse?) probleemi, mõtlesin järgi vaadata, kuidas, mis teenustega ja kui kasulikult seesinane e-riik mulle kui kodanikule enda “suhtlusportaalis” paistab.

Ja riigiportaal eesti.ee pakub mulle järgmisi teenuseid:

• Ametlik e-post (@eesti.ee) – see on ühekordne seadistamine, mis minu kui aktivisti puhul juba ammu-ammu tehtud. Ehk siis suht kasutu link/teenus. Miks mulle peale spämmi sellele aadressile kirju ei saadeta?
• Ametlikud vormid – Asjalik ja vajalik. Vabas vormis teated kohalikule omavalitsusele on parim viis saata kaebekirju.
• Digitaalne allkiri – hmm, kuidas see erineb http://digidoc.sk.ee portaalist või DigiDoc kliendist? Kasulik – aga ka mujal olemas.
• ISKE rakendus – MÖHH?? Õnneks on mul natuke halli aimu, mida ISKE endast kujutab, aga 99.9% “kodanikest” paneks sellist hiina keelt kohates brauseri ruttu-ruttu kinni, sest “karda seda, millest aru ei saa”.
• Lingimärkmik – aastal 2007, võrreldes teenustega nagu del.icio.us, on see ikka väga algeline teenus. Ja selle kasutamiseks on vaja ID-kaarti?? Tänan – ei.
• Teavitusteenus – vohh, idee on hea ja ilus. Olen enda asukohad märkinud aga nagu näha, siis planeeritud elektrikatkestusi pole minu asukohtades viimastel aastatel ette tulnud.
• Valimisinfo – kui tihti on meil valimised? Korra kui mitme aasta tagast? Ja kui e-riigis on e-valimised ja enda valimisjaoskonna nägemiseks riigiportaalis on vajalik ID-kaardiga autentimine? Ma nüüd ei mõista. Selleks, et saada teada kord paari aasta tagast enda valimisjaoskond. Pean ma selleks kasutama ID-kaarti. Kui samas võin ma selle sama ID-kaardiga kodust väljumata ja enda valimisjaoskonda teadmata valida. Peas tekib 1 suur küsimus – MIKS??
• Veolubade infosüsteem – ehk siis väljastatud veolubade nimekiri. Miks mul või mõnel teisel kodanikul seda vaja peaks minema igapäevasel? Ei tea, ei tea… Ehk siis, kui näen enda külavaheteel 8t piirangus 25t veokit?

Ühesõnaga. E-riiki kui sellist on minul kui kodanikul suhteliselt raske tajuda.

Aasta saab vaikselt otsa ja 100k välisministeeriumi eelarve ülejääki pole ju teab mis raha. (EDIT: 250k on juba palju suurem raha)

Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasika sõnul plaanivad virtuaalsaatkondi avada veel mitmed riigid, mis tähendab, et Second Life’i tuntus diplomaatilistes ringkondades kasvab.

Kindlasti on nüüd välisministeeriumi erinevatel diplomaatidel enda kolleegidega teistest riikidest millestki rääkida ja eputada. Et e-riik ja puha ja enne riiki X teises elus. Kohvipausid ja suitsunurgad täituvad e-riigi juttude ja e-riigi ovatsioonidega.

Välisminister Urmas Paeti sõnul kolib üha enam suhtlusest internetti ning selle trendiga tuleb sammu pidada. «Second Life’i populaarsus alternatiivse suhtluskeskkonnana on kiiresti kasvanud ning seetõttu otsustasimegi oma saatkonna seal rajada,» lisas ta.

Ma ei tea, aga arvan, et Second Life populaarsuse kiire kasv kui suhtlusringkond oli juba mõnda aega tagasi. Tänapäeval seal ringi vaadates näikse seal popp olevat pigem kõik muu, mis internetis popp on raha liigutamiseks – hasartmängud ja porno.

Internet kui suhtluskeskkond on vaieldamatult oluline. Aga kindlasti on palju operatiivsemaid, laiahaardelisemaid ja selgemaid teavituskanaleid, kui seda on Second Life. Infoauk aprillirahutuste ajal oli ehe näide, et ruumi arenguks on. Nii Eesti siseselt kui välismaailma jaoks. Selle raha eest oleks võinud igale kohalikule omavalitsuse veebilehele näiteks RSS toe lisada. Või midagi, millest meie kui e-riigi e-kodanikud reaalset kasu saaks. Et e-riik ei oleks iganenud mull. Et mina kui kodanik tegelikult tajuks selle olemasolu. Või veelgi parem – ei tajuks, aga selle über-advanced olemus avaldukski selle nähtamatuses. Nagu kanalisatsioon – mida märkab ainult siis, kui on vaja torumees kutsuda. Nutt ja hala.

Jääb vaid üle oodata, millal usin e-riik loob kübersõdade võitmiseks oma meeskonna World of Warcraftis ja kõik riigiametnikud on nägupidi üleval kodanikele hindamiseks-kommenteerimiseks Eesti populaarseimas suhtlusportaalis rate.ee. Klubi “riigiametnik” liikmena …

Ehk peaks veel meenutama, et riik on osalusega Telekomis ja EMTis ka kaudselt rate.ee omanik. Riigiportaal missugune!

Elämä on laiffi, Second Laiffi!

Interop ettekandes rääkis Hannes Astok samuti ID-kaardist ja mobiil-ID teemadel Baltic Rural Broadband Project raames. Uudse lähenemisena pakub see projekt Võrumaa asukohaks Kallaste ümbrust (kaart teisel leheküljel). Õnneks on Eesti ise õigesse kohta sattunud :)

EDIT: midagi läks vussi ja esialgne postitus sisaldas prahitähti üle loo. Nüüd on nii nagu peab.

Digiallkiri ja selle tarkvara on allkirjakesksed – DigiDoci ja sellega seonduva on loonud inimesed, kes tegelevad rohkem digiallkirjade ja nende omadustega kui lõppkasutaja muredega. Meie praegusest digiallkirja formaadist – digidocist – võib mõelda kui turvalisest ümbrikust, kuhu sisse saab toppida suvalist kraami (lisaks dokumentidele ka näiteks autovõtmeid ja lapsepõlve titapilte diapositiividel), ja allkirjastamisest kui selle ümbriku pitseriga sulgemisest.

Paberist dokumentide puhul on igapäevases kontekstis siiski allkirjadest olulisem see info mis on paberil – lepingutingimused, numbrid, nimed jne. Näiteks viies panka utoopilise laenuavalduse, piisaks pankuri hetkelisest pilgust seal olevatele numbritele, et teha otsus, kas allkirja ehtsuse kontrollil üldse mingit mõtet on või ei ole.

AGA. DigiDoc on nagu pitseriga suletud ümbrik. Selleks, et näha ‘digiallkirja sisse’ on vaja avada ümbrik (ja selle käigus kontrollida ka pitserit!). Kui päris maailmas piisab rebimistehnikast, siis digimaailmas on selle ümbriku avamiseks vaja spetsiaalset tarkvara – DigiDoci klienti – mida pahatihti aga arvutites paigaldatud pole. Seda isegi Eestis, rääkimata siis välisriikidest.

Lahendus

Kõige lihtsam on e-mailiga digiallkirjastatud dokumenti saates manustada lisaks digidoc-failile ka algne dokument. See tagab selle, et saaja pool saab lihtsasti failil klikkida ja avada, vajaliku info töödeldud ja vajadusel ka tagasisisdet saata selle kohta (“Te olete enda laenuavaldusel eksinud mõne nulliga, palun saatke uus!”) ilma, et peaks nuputama kuidas .ddoc-faili avada.

Mõnede jaoks on see aga liiga lo-tek lahendus :)

digidoc2pdf ja pdf2digidoc utiliidid

PDF on populaarne avatud ja multiplatvormne dokumendivorming. Pea kõik tänapäevased kontoritarkvara paketid oskavad salvestada PDF-faile. Need kaks utiliiti lahendavad PDF-failide jaoks DigiDoci ‘suletud ümbriku’ probleemi ‘pahupidi pööramise’ meetodiga.

Näide: mul on PDF-fail, ma allkirjastan selle DigiDoc-i tarkvaraga ja saan .ddoc-faili. Selle asemel, et saata e-mailiga mõlemad failid (juhuks kui saajal pole DigiDoci failide avamiseks vajalikku tarkvara), kasutan ma digidoc2pdf utiliiti allkirjastatud .ddoc-faili peal ja saan tulemuseks pahupidi pööratud tulemuse: algse “PDF sees, DigiDoc ümber” .ddoc-faili asemel on mul nüüd 1 .pdf-fail kus on “DigiDoc sees, PDF ümber”. Tulemus on tavaline PDF-fail, millele klikkides pea igas arvutis avaneb PDF-faili lugeja ja kõik vajalik info on lihtsasti ligipääsetav ja allkirja verifitseerimiseks vajalik info on PDF-faili sees ‘peidus’. Ava see fail Adobe Readeriga ja vaata seal olevaid allkirju. Kui sellise faili saajal tuleb tahtmine selle failiga seotud juriidilise allkirja või digitempli kontrollimiseks, tuleb see PDF taas kord ‘pahupidi pöörata’ tavaliseks DigiDoc-i ümbrikuks. Selleks on pdf2digidoc utiliit, mis teeb “DigiDoc sees, PDF ümber“- failist tagasi kõigile DigiDoci tundvatele programmidele sobiliku .ddoc-faili. Kasutatavuse tagamiseks võib eraldi luua ka Adobe Readeri vastava plugina, mis lubaks lihtsasti menüüst valida ‘salvesta see fail DigiDoci vormingus’.

Kokkuvõte

digidoc2pdf utiliit teeb allkirjastatud DigiDoci failist, kus sees on 1 (ja ainult üks) PDF-fail eraldiseisva PDF-faili, mida saab iga PDF vormingut tundva programmiga lugeda. Selle PDF faili sees on olemas kõik, mida vaja selle PDF-failiga seotud digiallkirjade kontrollimisks. pdf2digidoc utiliit teeb sellest erilisest PDF-failist tagasi .ddoc-faili, mida oskab iga DigiDoci tundev tarkvara avada ja kontrollida. PDF-i sisse peidetud allkiri sobib hästi erinevate kinnituste genereerimiseks online-teenustes (nagu kontoväljavõtted, arved jne).

Varsti avame väikese veebiteenuse (sarnase DigiDoc portaalile), kus kõik saavad enda .ddoc-faile üles laadida ja teisendada sellisteks PDF-failideks ja ka vastupidi. Seni aga tasub huvi korral sellise lahenduse vastu võtta ühendust minuga.