Kuna see keegi kodanik olen mina, tekkis mul kohe 2 küsimust:

1. WTF?
2. Kas tõesti?

90% ajast internetti kasutades tegin seda läbi Kõu (sest see kohalik wifi oli põlvili) ja kuna pean ennast keskmisest teadlikumaks arvutikasutajaks, ei tahtnud uskuada, et minu gmaili parool üle õhu plaintextis liikus. Lisaks ei võtnud mitte omaks kusagil ruuteri kallal nagistamist. Igatahes … Kiire check arvuti dock-i: töötasid programmig Mail.app, Safari, Terminal+ssh, Skype, Adium+gtalk.

Programmid, mis kasutavad mainitud e-maili aadressi on Mail.app ja Adium. Mail.app konfiguratsiooni kontroll andis mõista, et kõik läheb ilusti üle TLS-i; check. Adiumi konfis linnukest “Allow plaintext authentication” ees ei olnud; check. Igaks juhuks tegin ka puuduva linnukese “Require SSL/TLS” ette ja muutsin üle Kõue gmaili parooli ning läksin Tõnult aru pärima ja tõendusmaterjale nõudma. Lubati saata algmaterjal ehk võrguliikluse dump.

Järgmisel päeval seda uurides sain teada, et:

1. aadressi martin.paljak@gmail.com või selle parooli see ei sisalda
   
   - seega pani Tõnu 2 ja 2 kokku ja tuletas mu e-maili aadressi õhust
2. sama IP pealt, mis minu arvutil vahepeal oli, käis hiljem keegi tõesti kohaliku ruuteri kallal nagistamas. Aga mitte minu arvuti MAC aadressilt
3. üle õhu liikus skype bonjour broadcast koos minu kasutajanimega martinpaljak
4. üle õhu liikus del.icio.us Firefoxi plugina Cookie koos kasutajanimega martinpaljak
5. üle õhu liikus plaintextis minu twitter.com parool:

(screenshot janno.wifi.ee)

Nüüd oli tõeline WTF. Vaatasin töötavad programmid veel korra üle ja leidsin menubarilt kunagi prooviks tiritud ja käima unustatud twitterrific Twitteri kliendi. Selle programmijupi konfiguratsioonist ei leidnud ühtegi SSL või crypto laadset optsiooni. Väike guugeldamine tõi kurva selguse: tervelt aasta jagu on kõik antud programmi tavakasutajad enda twitteri parooli edastanud plaintextis. Vähetähtsa veebiteenuse “salakala” tüüpi parooli pealt kuulamine mind väga ei hirmuta, kuid andis minu silmis vopsu nii Twitterile kui sellele konkreetsele kliendile. Võibolla just minu vägagi mahlakast ja kurjast e-mailist tingituna tulid nädalapäevad hiljem oma tarkvara uue versiooniga lagedale twitterrifiku tegijad, kus see masendav bläkk korda oli tehtud. Igatahes kustutasin selle softijupi kiiresti ja uuesti paigaldama ei kutsu ka uus, parandatud versioon.

Mida ma õppisin sellest vahejuhtumist?

• Ära usu kõike mida kuuled. Tihti käib terakese tõega kaasas palju pullikakat.
• Avalik wifi on ohtlik. Kui võimalik, kasuta VPN-i (kui oskad) või Kõud või GSM-i või muud raskemini pealtkuulatavat võrku.
• Ära jooksuta suvalisi internetist leitud programme! Kontrolli eelnevalt nende korrektsust, eriti kui nad internetti kasutavad. Kas tead kellega ja millest Su arvuti omaette räägib?
• OpenID on hea, eriti “suvaliste web2.0 rakenduste” jaoks, et tüdinud kasutajad ei peaks “salakala” paroole kasutama ja selle turvalisuse pärast muretsema.

Turvalist võrgutamist ja tänud Tõnule minu valvsuse taastamise eest. Vaenlane ei maga!

Tänapäeva sõda koosneb lisaks vägede liigutamisele aina rohkem ja rohkem *INT ja *OPS laadsetest komponentidest, sest palju parem on ju enda ülemvõim saavutada võimalikult väheste inimkaotustega nii omade kui vaenlaste poolelt. Pole ju vaja vaenlast alati maamunalt ära pükida kui tema üle on võimalik kontroll saavutada teiste vahenditega – kasvatagu kardulat ja talitagu sigu võitjate jaoks kasvõi. Või vähemalt on kellelt maksu koorida.

Alates Lahesõjast on oskuslikult kasutatud meediat sõja kajastamiseks nii nagu seda näidata tahetakse ja näiteks Iraagi šõule elasid paljud suure lombi taga asuvad inimesed telekate ees kaasa sama entusiastlikult kui mõned eestlased murdmaasuusatamisele. “Sõda koju kätte ilma diivanilt lahkumata! (Ja muul ajal mahub kokku pandult voodi alla)” – selline võiks olla kaasaegse konflikti slogan. Vahepeal on tehnoloogia arenenud ja mõõduvõtmine käib ka internetis – nagu paljud aprillirahutuste ajal omal nahal tundsid või Gruusia konflikti ajal lehest lugesid.

Ja olemegi jõudnud selleni, et lisaks vaprate sõdurpoiste poolt lendu lastud kaartulele ja õhurünnakutele vormivad meiesugustele kaugetele vaatlejatele kangelasi ja kannatanuid tankide kõrval tavalise maaväe asemel oma suva järgi hoopis sellised sõdurid (via boston.com).

Gaza konfliktile aga lihtsat ja kiiret lahendust ei ole. Seni kuni isakesed diplomaadid-poliitikud-kindralid teemat nämmutavad, on kohal käinud naisterahvas jõudnud probleemi tegelikut tuumani: Gaza jagu meesterahvaid tahab hirmsasti keppi saada. Ja puhtfüüsiliselt ei ole sellise hulga meesterahvaste rahuldamine lühikese ajaga võimalik. Ja nii nad seal madistavad, seni kuni puudulik suguelu või ära eksinud kuul silme eest mustaks võtab…

Seega olge valvel – vaenlane ei maga!

Jõulud/pööripäev on traditsiooniliselt rahulik ja inimlik püha, kus ollakse pere keskel ja mõeldakse argipäevast erinevaid mõtteid. Värske isana ei häiri mind niivõrd isapalga kadumine kui võimalus, et mu poeg 20 aasta pärast sedasama pilti vaatab ja samasugusele järeldusele jõuab – s**tagi pole muutunud. Kuid nagu teada – mis ei tapa, teeb tugevamaks! Seega, kallis lugeja, mõtle selle aasta viimastel päevadel sellele, mida justnimelt SINA võiksid ette võtta järgmisel aastal, et mu halb unenägu teoks ei saaks.

HÄID PÜHI & TEGUSAT SAABUVAT UUT AASTAT!

EDIT: Banneril oleva mehe nimi olla samuti Marko. Veel rohkem tahtmatut PR damaget näitlejale?

Tavaline läbinähtav idanaabri PR taktika.

Hoopis huvitavam oli aasta-paar tagasi näha meie suure sõbra ja partneri, Lääne Suurvõimu USA suurima tsiviilisikust-”turavtöötaja”-ehk-palgasõduri organisatsiooni, vastuolulise Blackwater USA veebilehe tervituspilti.

Nimelt oli suurte sõnade (a la “Global Security”) taustaks pilt hävituslennuki piloodist, kelle päikeseprillidelt peegeldus Euroopa poliitiline kontuurkaart… kus Balti riigid olid samuti (endiselt?) suurvenemaa osa.

Konspiratsioonitehnikuna jätan kõik lahtiseks…

Ideeliselt peaks tegu olema lauluvõistlusega. Nii mõnegi jaoks ennekõike aga poliitilise shõubisnispalaganiga.

RIAA võitleb enda kustuva rahamasina otsast tulutult online mp3 fenomeniga ja kolistab enda ‘autoriõiguste kaitse’ lehmakella. Samas tundmatud maailmamuusikud – reaalsed autorid – loovad sisemise tungi ajel üle maailma helisid, mis tihti ületavad pakutava naudinguga plaadipoest saada olevaid salvestisi. Mis on kellelegi jaoks muusika? Kelle jaoks loome, kelle jaoks ‘autorikaitse õigusega kaitsetava materjali masstootmine’.

Ja euruvisioon? Tegelased punnitavad, et toota mittemidagiütlev, 6kuudedetabelis, poliitiliseltkorrektne võidulugu. Lemmiksöök on mäkdoonaldsis, loen igapäevaselt elu24.ee ja võtan euruvisooni möllu tõsisemalt kui regulaarset und.. NOT!

“Leto Svet” pole mitte ksenofoobne, küll aga natuke Soome haardrokkijate “niikuinii pole võitnud, võime siis ka sama hästi väheke nalja teha” moodi. Natuke poliitkorrektne, natuke maitselage, natuke ehteestlaslikult haige ja kokkuvõttes igati sobiv suht-koht ebaolulise palagani jaoks, kus korra niigi juba “rist kirja saadud”.

Kusjuures – Markku from Finland on pea samasugune frukt kui meie “kreisipoisid”. Teeks nüüd hädaldamise asemel kiirelt kreisiraadio videotele inglise subtiitrid alla ja lööks natuke kella interneeduses.
Ehk oleks see meediatähelepanu oskuslikum kasutamine kui e-riigi müüdi toitmata jätmine.

Igatahes, võtame vabalt ja hoiame eestlaste kui laulurahva lipu kõrgel! Aga pigem laulupeo kui euruvisiooniga. Nalja peab kah saama!