Demokraatia tuleb kumminuiaga!

Demokraatia näikse olevat nagu tarkus, mis tuleb tagumikust pähe taguda. Ja demokraatia 'paika' tagumine käib kumminuiaga. Hommikuses Terevisioonis rääkis Jüri Pihl "pronksöö seadusemuudatustest", mis peaks täpsemalt reguleerima, mida politsei tohib või ei tohi teha massirahutuste mahasurumiseks ja ära hoidma sarnaste sündmuste kordumise tulevikus. Pättide ohjeldamise eesmärgi täitmiseks mainiti sõna "demokraatia" küll rohkem kui vaja. Nähtavasti võetakse õppust suure lombi tagant, kaasaegse demokraatia eesrindlikult liidrilt, kus on levinud arvamus, et relvad, sõda, vägivald ja range kontroll käivad demokraatia levimisega kaasas. Enamus juttu on hea ja õige - reguleerida erivahendite (gaasipüstolid, plastvitsad jms) kasutamine (Ja rääkides erivahenditest arukate politseinike käes seal teisel pool suurt lompi...). Mõned detailid aga häirivad - avalikel koosolekutel näokatete kasutamise keeld ja rohkemate jälitustoimingute lubamine. Vaieldamatult on demokraatia praktiseerimiseks vaja turvalist ja vaba ühiskonda. Vabadusega kaasneb ka vastutus ja kes seda ei austa (marodöörid ja muud pudulojused), tuleb muidugi pokri panna ja neid taltsutada kõigi lubatud vahenditega. Infoturbe spetsialistid teavad, et turvalisus pole toode või "asi" ("Osta arvutitile turvalisus 2.0, kõigest €9.99" või "Osta riigile turvalisus, uus tuumapomm kõigest €9999999 tükk!") vaid protsess. Julgen kahelda, et isikuvabaduste kärpimine "turvalisuse" egiidi all on just see progress, mida vaja oleks. Nagu öeldud - demokraatia vajab toimimiseks turvalist keskkonda ja vabadust. Praegu aga tahetakse anda politseile täpsemad reeglid pättide ohjeldamiseks ja selle varjus kodanikele kott pähe tõmmata ja vähendada demokraatia toimimiseks vajalikku - vabadust. Igaks juhuks olgu mainitud, et nagu enamik Eestlastest, pean ka mina Eesti Politseist lugu - seal töötavad tublid inimesed, kes teevad vajalikku tööd - öösel ja päeval. Pronksöö oli väikest viisi meie enda 9/11 provokatsioon. Surma sai küll ainult 1 inimene ja lõhuti ainult klaase ja mõni auto vs tuhanded ja suured majad. Aga valitsuse käitumine on sarnane USAs paari aasta eest toimunuga:
Our greatest recent overreaction to a rare event was our response to the terrorist attacks of 9/11. I remember then-Attorney General John Ashcroft giving a speech in Minnesota -- where I live -- in 2003, and claiming that the fact there were no new terrorist attacks since 9/11 was proof that his policies were working. I thought: "There were no terrorist attacks in the two years preceding 9/11, and you didn't have any policies. What does that prove?" (Bruce Schneier)
Vähegi teravamal teemal toimuvad poiitilised kogunemised Eestis (nende toimumist eestlase tuima ja apaatse iseloomu tõttu ma eriti tihti ette ei näe) ei ole nagu mõnes Euroopa suuremas riigis, kus mõni nägu tuhandete seas on üks paljudest. Ja kus inimesed mõistavad, et kõigil on erinevad vaated ja see ei häiri nii palju igapäevaelu. Tuleb vist poliitilisi meeleavaldusi korraldada karnevali nime all, sest siis tohib maski kanda. Sest meie semupoliitika (mida tahetakse demokraatiaks nimetada) ca1 miljoniga konnatiigis - kus pea kõik teavad kõiki - võiks ju hoopis olla hästi õlitatud 'semukraatia', kus kõik toimub range semukraatliku kontrolli all. Interneti kommentaarid on kontrolli all. Riigikogu on kontrolli all. Kuid igal pool on silt 'demokraatia'. See ongi rohkem karneval kui demokraatia. Lõpetuseks teada-tuntud fakt: demokraatia pole sugugi hea valitsemise moodustis, kuid paremat pole paraku seni leiutatud. Ja sinu jaoks on see karneval, neeger.

2 Responses to “Demokraatia tuleb kumminuiaga!”

  1. Ain says:

    Hea teema tegelikult. Civil rights movement Eestis praktiliselt puudub ju tegelikult.

    Ja kogu selle marurahvusluse ja šarikutega purelemise käigus ei näe keegi väga numbreid. Sisuliselt veerand Eesti elanikkonnast on muulased, nii keelelises kui ka kultuurilises plaanis. Paljud neist on stateless people. Nagu Bangladeshis. Ei pea olema venemeelne, et selliseid fakte tunnistada. Aeg oleks see ajaloojama momendiks ära unustada ja konstruktiivselt vaadata, mida tuleks riigis selleks teha, et see riigitute inimeste probleem ära lahendada ja olla väärikas EL-riik. On see siis inimõigusi puudutavate ÜRO konventsioonide ratifitseerimine või mingi muu võimalik lahendus. Vastasel juhul tuleb üks hetk kamp sinikiivreid peatäie oma mõtetega asjast, mis mitte kunagi mitte kuskil mitte midagi head ei ole toonud.

Leave a Reply