Postimehes pajatab kodanik Oleg Švaikovski säästuinternetist. Ja sellest, et see pole tänapäeval enam piisav. Olgu mainitud, et mulle meeldib elu metsas ja seetõttu olen ka Kõu säästuinterneti kasutaja. Suvise elupaiga asumine Eestimaa künklikul äärealal kilomeetrite kaugusel keset metsa ja minu rahalised võimalused välistavad (valgus)kaablitega lahendused. Mis oleks mu traadita alternatiivid? GPRS - meeletult aeglane ja levib hästi ainult siis kui telefon on õues posti otsa teibitud ja arvutiga üle sinihamba suhtleb (Olegi võrdluses oleks GPRS karuõlu sõrmkübarte kaupa joomine). WIMAX - nõuab aga otsenähtavust. Viimase jaoks vajaliku lageraie või isikliku antennimasti ära jäämine on selge sääst minu rahakotile ja Eesti loodusele. Kuid lisaks sellele rahalisele kokkuhoiule annab Kõu kaudu Televõrgu internetijuhtmetega ühenduses olemine ka huvitava kultuurilise eelise konkurentide ees - võimaluse suhelda eksootiliste kohtadega. Näiteks inimestega Budharestist: (kliki pildil, et näha originaalkaarti Televõrgu kodulehel) Pean ennast suhteliselt nõudlikuks netitarbijaks ja see säästueksootika lahendus lubab mul teha töiseid toiminguid metsast lahkumata. Sealhulgas Skype kaudu helistada ja stabiilselt ca 1.1Mbit kiirusega internetti kettale salvestada. Seega aru ma ei taipa - mille jaoks pole piisav ? Vot nii. Kena suve jätku ja kohtumiseni Viljandis!